ID-kaart
ID-kaart ehk isikutunnistus on Eesti kodaniku ja Eestis püsivalt elava Euroopa Liidu kodaniku kohustuslik isikut tõendav dokument, mis on osa Eesti Vabariigi elektrooniliste isikutunnistuste süsteemist, kuhu kuuluvad lisaks ID-kaardile veel ka Mobiil-ID ja digi-ID.[1] Tavalise passiga võrreldes saab ID-kaardi abil oma isikut tõendada elektrooniliselt (ka interneti kaudu), anda juriidiliselt siduvaid digiallkirju ja krüpteerida faile. Tehnilises plaanis toetub ID-kaart avaliku võtme krüptograafiale. Lisaks on ID-kaarti võimalik kasutada ka elektroonilise uksevõtme ja kliendikaardina.[2] Euroopa Liidus välja antud Euroopa Liidu kodanike isikutunnistused on Euroopa Liidus reisimisel kasutatavad passi asemel.[3] Eesti
![]() Eestis esineb ID-kaart ehk elektrooniline isikutunnistus kiipkaardina. Seda antakse välja alates 2002. aastast. ID-kaardiga teostatavad olulisemad elektroonilised toimingud on isikutuvastus ja digitaalallkirjastamine. Kaardile kantud kirjeldused on eesti- ja ingliskeelsed. Esiküljel on andmeväljad:
Tagaküljele on kantud:
Eesti isikutunnistusel on järgmised kaitsemärgid:
Enne 2007. aastat välja antud ID-kaartide kehtivusaeg isikut tõendava dokumendina oli kümme aastat ning sertifikaadid kehtisid kolm aastat. Alates 2007. aastast kehtivad ID-kaardid dokumentidena viis aastat ning nende sertifikaadid samuti viis aastat.[4] 2007. aasta 20. novembri seisuga on Eestis välja antud 972 605 ID-kaarti. Enne 2005. aastat väljastati 549 175 ID-kaarti, millest on uuendatud sertifikaadid kõigest 54 200 kaardil.[4] SaksamaaSaksamaal on isikutunnistus suurema mõõdus rohekat värvi kõvakiles passi andmelehe kujundusega dokument, mida antakse välja alates 1987. aastast, enne seda olid isikutunnistused Saksamaal passisarnased kõvakaanelised voldikud. Kirjeldus on saksa-, inglis- ja prantsuskeelne. Selle esiküljele on kantud:
Tagaküljele on kantud:
GaleriiVaata kaViited
Välislingid
Ajakirjandus
|